Endovaskulaarne kerimine ja kirurgiline lõikamine on kaks tavaliselt kasutatavat meetodit ajurebenemata aneurüsmide raviks. Neurokirurgiline lõikamine ja endovaskulaarne kerimine on kaks peamist intrakraniaalse aneurüsmi rebenemise ravivõimalust. Mõlemal protseduuril on oma eelised ja puudused ning ravi valik sõltub erinevatest teguritest, nagu aneurüsmi suurus, asukoht, patsiendi vanus, tervislik seisund ja meditsiinimeeskonna asjatundlikkus.
Endovaskulaarne kerimine on minimaalselt invasiivne protseduur, mis hõlmab kateetri sisestamist läbi väikese sisselõike ja keermestamist kuni aneurüsmi kohale. Kui see on paigas, sisestatakse aneurüsmi pakkimiseks ja verevoolu takistamiseks spiraal. Endovaskulaarse kerimise üks peamisi eeliseid on see, et see on vähem invasiivne kui kirurgiline lõikamine. See tähendab, et patsientidel on tavaliselt vähem valu ja kiirem taastumisaeg. Lisaks, kuna puudub vajadus kraniotoomia (kolju kirurgiline avamine) järele, väheneb infektsioonide ja muude operatsiooniga seotud tüsistuste risk. Spiraal soodustab vere hüübimist ja tihendab aneurüsmi. Protseduur viiakse läbi kohaliku tuimestuse all ja kestab umbes tund. Tavaliselt kirjutatakse patsiendid haiglast välja järgmisel päeval.
Kirurgiline lõikamine hõlmab kolju avamist ja klambri asetamist aneurüsmi kaelale, et vältida edasist verevoolu. Kuigi see protseduur on invasiivsem kui endovaskulaarne kerimine.
Neurokirurgiline lõikamine hõlmab avatud operatsiooni aneurüsmile juurdepääsuks ja selle lõikamiseks, et vältida verevoolu ja vältida rebenemist. See protseduur nõuab kraniotoomiat, mis hõlmab aneurüsmile juurdepääsu saamiseks koljuosa eemaldamist. Lõikamine toimub mikroskoobi all, et vältida ümbritseva ajukoe kahjustamist. Protseduur viiakse läbi üldnarkoosis ja võib kesta mitu tundi. Tavaliselt vajavad patsiendid pärast operatsiooni haiglas viibimist mitu päeva.
Endovaskulaarne kerimine sobib patsientidele, kes ei sobi avatud operatsiooniks, näiteks neile, kellel on kõrge vanus või muud tervislikud seisundid, mis muudavad nad operatsiooni jaoks kõrge riskiga kandidaatideks. Kerimisel on kärpimisega võrreldes väiksem tüsistuste risk ja väiksem suremus. Kerimise vastupidavust aga alles uuritakse ning on oht, et mähis võib migreeruda või aneurüsm uuesti rebeneda.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii neurokirurgiline lõikamine kui ka endovaskulaarne kerimine on efektiivsed ravivõimalused koljusisene aneurüsmide purunemise korral. Otsus, milline protseduur valida, sõltub mitmest tegurist ning selle peaks tegema kogenud neurokirurgide ja sekkumisneuroradioloogide meeskond, kes teeb tihedat koostööd. Lõppkokkuvõttes on eesmärk pakkuda patsiendile parimat võimalikku tulemust minimaalsete riskide ja tüsistustega